Kolmanda nädala ülesanne: Õppematerjalide loomisega seotud keskkonnad, tarkvara ja lugemine.
Tutvusin põgusalt kõigi lugemismaterjalidega ja valisin Wiley artikli lähemaks uurimiseks. Sealt leidsin kompaktse ja selge definitsiooni, mis on õpiobjekt. Definitsioon Wiley (2000) artiklist: “Igasugune õppimist toetav taaskasutatav digitaalne ressurss.” Õpiobjektidega seotud peamised probleemid õpidisaini kontekstis on valmis õpiobjektide kombineerimine – sisu ja järjestus – ning õpiobjektide mõistliku suuruse küsimus – kompromissi leidmine taaskasutuse lihtsuse ning katalogiseerimise kulutuste vahel.
Ma leidsin olevat küllaltki kasuliku ja minu jaoks selgitavana Wiley metafooriarenduse, kus ta kirjeldab senist Lego klotside põhimõtet ning põhjendab selle edasiarenduse vajalikkust. Ta toob õpiobjektide valdkonnas tavapärase Lego metafoori asemel välja uue ja sobilikuma metafoori – “aatom.” Selle põhjal loetleb ta kolm olulist punkti, mis kirjeldavad õpiobjektide omadusi kriitilisemalt võrreldes Lego klotsidega: * Iga aatomit ei saa kombineerida iga teise aaatomiga. * Sõltuvalt aatomi sisestruktuurist, saab teda teistega siduda vaid teatud struktuurina/järjestuses. * On vajalik teatav treenitus/oskus-teave, et siduda erinevaid aatomeid. (Wiley, D. A. 2000)
Mul puudub eelnev praktiline kogemus õppematerjalide loomiseks mõeldud tarkvaraga. Õige vähe olen vaadanud eXeLearningut ning otsustasin seda lähemalt uurida. Esiteks vaatasin mida kursusekaaslased olid oma blogides exeLearningu kohta kirjutanud ning mida sellega valmistanud. Nii sain kiire ülevaate pakutavatest võimalustest. Edasi laadisin tarkvara omale arvutisse ja mängisin sellega. Proovisin läbi erinevad materjaliesituse, ülesannete ning enesekontrolli meetodid ja vahendid. Mulle tundub see üpris lihtne ja kergesti omandatav, piisavate võimalustega esitamaks erinevat tüüpi materjale ja kontrollimaks teadmisi erinevaid küsimuse tüüpe kasutades. Miinustena nõustun kogenuma kursusekaaslase Ingridi arvamusega, et muudatuste tegemiseks on see vahend kohmakas ja veebipõhised alternatiivid võivad kasulikumaks osutuda. Oma katsetusi ma eksponeerida ei soovi, kuna seostatud materjali polnud omastkäest võtta.
Repositooriumeid pole otseselt mingi konkreetse materjali otsinguks kasutanud. Küll olen uurinud varem MIT OCW, et juhuslikult midagi huvipakkuvat leida. Ma eelistan audio või video loenguid, et neid siis vabal hetkel kuulata ja silmaringi või konkreetseid teadmisi suurendada. Selleks olen kasutanud erinevaid lehti, mis koondavad ülikoolide videoloenguid. Koolielu olen uurinud, kuna see mulle võõras oli, aga paljude koolikaaslaste jaoks midagi igapäevast. Huvitav oli vaadata, mis materjale seal leidub ja kuidas neid koolides tehakse. Siinjuures meenub eelmisel semestril Tallinna Ülikoolis kuuldud üllatavad mõtteavaldused. Loengut andnud õppejõud unistas valjuhäälselt sellest, et õpetajad võiksid teistega jagada enda loodud materjale ja nii “oleks maailm ilusam koht,” kus jagaksime ja edendaksime loovust. “Miks küll ei võiks nii olla?” Kursusekaaslased noogutasid nõustumise märgiks ja mina sain olla kõikidele valgustajaks, et selliseid võimalusi on mitmeid, õpetajad teevadki seda ja kõige tipuks on meie oma koolis vastav keskus, mis tegeleb koolidele nende vahendite ja võimaluste loomisega. Ehk see teadmine levib ja suurema teadlikkuse läbi muutuvad ka repositooriumid veel huvitavamateks.
Viited:
Wiley, D. A. (2000). Connecting learning objects to instructional design theory: A definition, a metaphor, and a taxonomy. In D. A. Wiley (Ed.), The Instructional Use of Learning Objects: Online Version. Retrieved from http://reusability.org/read/chapters/wiley.doc